Lingavere on asustatud kohana ja teetähisena märgitud juba 1796. aasta Mellini Liivimaa atlases. Ajaloolise nimega Tammets (hilisem Tammmetsa, millist nime kannab siiani üle poole Lingavere metsadest) on märgitud Eestimaa/Liivimaa kaardil juba 1839. aastast. 1894. aasta Üheverstasel kaardil on näha ka juba Lingaveres tänaseni säilinud hooned.
Tammmetsa talu (tänane Lingavere) oli armastatud kirjaniku Jaan Krossi vanaisa Mart Krossi renditalu 1840.-aastate paiku. Kuulujärgi olid taluperemehed sugupõlvede kaupa Ravila mõisa sepad, kes tegid vabast ajast septööd ka külarahvale. Vana palkidest sepikoda on suure kuuse all säilinud tänaseni. On võimalik, et Jaan Kross on kasutanud Tammmesta talukohta prototüübina nii oma raamatus „Wikmani posid“ kui ka raamatus “Kallid kaasteelised”.
Ka kohtutoimikutest leiab Lingaveres juhtunu kohta põnevaid seiku.
1874. aastal kaebab Hans Jäms kaks meest kohtusse, et need mõlemad tema naisega abielu rikkunud. Üks neist on noor Mart Kross. Hans on Mart Krossi kolmel korral näinud, ja kahtlustab, et ta naine on öösel väljas selle mehe juures käinud “abbielloärrarikmise tööd teinud”. Naine aga eitab kõike ja ütleb, et mees on hakanud pärast seda, kui ta rasedaks jäi, veidrat kiusu ajama. Abikaasal pole mingeid otsesid tõendeid kuskilt võtta…
“Kohhus mõistis Hans Jämsale 30 hopi witso ja 1 rbl hõbbedad walla laeka trahwi, et ta omma naese jures käimist kui unne näggo rägib ja kahhe nore mehhe abbi ello tõssist armastust on püüdnud kurjaks tehha.”
Hans kaebas edasi Kose kihelkonnakohtule, sest et ta naine “Jürri Hindrauga Allawerrest ja Mart Krossiga Palwerrest lihalikult ümberkäinud ja kohus oli temma kaebdust tühjaks moistnud”. Kohtuistungil küsis kohus, kas ta on ise oma silmaga seda näinud. Ütles, et ei ole, aga kuulis, kuidas Jüri tema naist endaga magama meelitas, ja et “Mart Kross temma naisterahwast on muissutanud ja ö aial temma sauna jures käinud. Se poeg olla temmal sündinud uks näddal enne Jürripäwa ja Mart Krossi olli ta omma sauna jures näinud mullo kaks nädalad enne Jani päwa, kaks nädalad pärrast Jani päwa ja Eina kuu essimeste päwade sees. … Jürri Hindreu ja Mart Kross aiasid sedda wannamehe jutto köwaste walleks ja nimmetasid, et neil ommal nored naised on ja et neil sellepärrast kogguniste se möttesse pölle tulnud, teisi naisterahwaid otsida”. Naine ütles, et ta oma mees magas jaagupipäeva ajal temaga ja ta jäi temast käima peale. Selle peale kostis Hans “Jems, et temma kül sis naisega on maganud, et temmast aga last ei woi sündida, et ta omma mehhe lodusest sündimise wäele kogguni kahe aasta eest wigaseks sanud”. Naine ütles, et mees ka oma esimese poja sündimise ajal sellist rumalust rääkinud, aga Hans salgas seda. Kohus nõudis Hansult arsti tunnistust, et “ta lomase asjad wigased on”. Arstitõend kreisiarstilt, kes uuris Hansu genitaale ja kinnitas, et “Hans Jems üsna terwe on omma innimliko loduse polest”. Kohus lükkas Hansu kaebuse tagasi. Hans ei olnud rahul ja lubas edasi kaevata. Kaebaski kreisikohtusse, kuid võttis hiljem oma kaebuse tagasi.
Kuna Lingavere asub nii sügaval metsas, et sinna ei ühe ega teise poole okupandid ei julgenud minna, oli II Maailmasõja ajal Lingaveres olnud metsavendade tugipunkt, kust korraldati rünnakuid teedel liikuvatele sõjeväekonvoidele. Rünnakute edust annab tunnistust Lingavere keldri põranda seest leitud paarkümmend punaväelase sinelit… ega kallist riidekraami ei saanud ju maanteekraavi vettima jätta.
Mossin-Nagant vint, 1891/30 aasta mudel
Lingavere uue häärberi ehitusel 2024. aastal tuli aga vana lauda vundamendi seest välja vene Mossin-Nagant vint, 1891/30 aasta mudel, täpsemalt 1930. aasta modernisatsioon. Viielasuline relv on poltlukuga (ehk riivlukuga) vintpüss, mis oli Vene sõjaväe ja Punaarmee relvastuses 1940. aastate lõpuni. Snaiperpüssina oli Mossini vintpüss kasutusel veel kuni 1960. aastateni ning kuulus ka Eesti sõjaväe relvastusse. “Kolmeliinine” tähendab relva vintraua kaliibrit – kolm liini ehk kolm kümnendikku (.30″) tolli – 7,62 mm. Aastail 1892–1948 valmistati kokku üle 30 miljoni sellise vintpüssi ja karabiini.
Tammmetsa oli suur ja võimas talu, kus sündis ka palju lapsi. Ühel hetkel jagati talumaad kahe venna vahel pooleks ja keset taluhoovi, täpselt taluhoonete vahele tõmmati piir ja tekkis Tagavälja ja Tammmetsa maaüksus. Ajapikku müüdi aga üks pool Krosside perest välja ja sedasi tekkiski veider olukord, kus keset sügavaid metsi ja rabasid asub kaks eraldiseisvat majapidamist üksteisega vahetus kokkupuutes, kuid siiski mitte ühte kuuludes.
2023. aastal ostis Margus ja Kristiina algul Tagavälja maad ja seejärel ka Tammmetsa maad. Sedasi ühendati iidne talu taas ühtseks tervikus. Ilmselgelt oli tegevus kohavaimudele meelpärane, sest selleast ajast on Elu taas Lingaveres käima läinud!
Atlas von Liefland ehk Mellini Liivimaa atlas (1796-1810)
Eesti maastik on täis keelelisi maamärke, mis sosistavad lugusid aegade hämarusest. Üks salapärasemaid tähiseid meie kohanimedes on liide “-vere”. Ehkki tänapäevane kõrv võib selles kuulda ohvriverd või lahingukaja, peidab selle nimeosa tegelik tüvi endas palju sügavamalt sotsiaalset ja müstilist koodi.
Suguvõsa kaitse ja koha vaim
Akadeemilisest vaatepunktist viitab “-vere” (algkujul tõenäoliselt veeri või veere) muistsele sotsiaalsele üksusele. See ei märkinud pelgalt punkti kaardil, vaid tähistas ühte verre kuuluvat kogukonda – suguvõsa, kes oli end maaga sidunud.
See oli aeg, mil maa ja inimene olid lahutamatud. Kui muinasaegne perepealik rajas uue asula, sai sellest tema suguvõsa “veere” ehk piir, kuhu ulatus nende kaitse ja vaimne vägi. Nii sündisid nimed, mis kandsid edasi asutaja nime ja tema järeltulijate elujõudu.
Maastiku pühitsus
Huvitav on märkida, et “-vere” asulate vöönd kulgeb peamiselt läbi Põhja- ja Kesk-Eesti viljakate muldade. See on vana põlluharijate kultuuri jälg, kus iga nimi oli justkui loits koha püsimajäämiseks. See peegeldab muistset asustusmustrit, kus nimi ei olnud lihtsalt aadress, vaid elus side maa ja selle asutajate vahel.
Tänapäeval nendest paikadest läbi sõites ei näe me lihtsalt külasid, vaid tunneme muistset rütmi. “-vere” on sild, mis ühendab kaasaegse asula selle kauge ajaga, mil inimene ja loodus kõnelesid veel ühist keelt.
Ehkki keeleteadus kõneleb peredest, on rahvasuu loonud mütoloogilise silla muisteste esivanemate kangelaslikkusest ja aadetest. Üks tuntumaid lugusid räägib kangelase maasse jäetud jäljest.
Kõrvemaa maastik oma metsade ja rabadega ei ole pelk loodus, vaid elav mälestusmärk aegadest, mil maailm oli alles kujunemas ning piirid nähtava ja nähtamatu vahel olid õhukesed. Üks selline eriline ja väest pakatav paik on Lingavere.
Lingavere nimi juhatab meid otse eepiliste sündmuste keskele. Legend räägib, et siin ei astunud Kalevipoeg vastu mitte tavalisele vaenlasele, vaid Peipsi tagant peale tungivatele sortsidele ja põrguteenritele. Kalevipoja ürgne jõud, kaitsetahe ja murdmatu otsustavus ei lasknud kurjusel võidutseda ja maad anastada. Ta haaras oma ustava lingu ning keerutas seda sellise raevuga, et õhk särises ja taevas lõhenes. Kui hiiglaslik maakivi lingust pääses, kündis see deemonite väge purustades maasse sügava orva.
Orva kaldale, kangelase väest pühitsetud mullale, tärkas talu, mida hakati kutsuma Lingavereks.
Veel tänagu leidub Lingavere maadel ohtralt mitmetonniseid kivirahne, mida aegade vältel on vapra teo mälestuseks üksteise otsa sätitud.
Lingavare järv ja Yonissaare
See kivihoop oli nii võimas, et tekitas maapinda tohutu tühimiku, millest purskasid valla puhtad allikad, täites vao veega – nii sündis Lingavere järv. Rahvasuu teab rääkida, et lingukivi ise ei purunenud, vaid jäi järve põhja valvama, hoides vett alati selge ja jahedana. Kuid kangelase tormilise meesenergia tasakaalustamiseks tõusis järve rüpest esile tasane ja malbe Yonissaare.
Kui järve kaldad märgistavad Kalevipoja võitlusvaimu ja kaitsetahet, siis Lingavere järve kõige salapärasem osa on selle keskel asuv saar – Yonisaare, mis on puhta naisenergia kese.
Kui Kalevipoja lingust visatud kivi tekitas järve, siis saar selle keskel ei tekkinud mehejõust, vaid on pühendatud eluandvale naisenergiale.
Legend räägib, et Yonissaare on koht, kus muistsel ajal käisid naised käisid täiskuuöödel tarkust ja väge kogumas ning kuuvalgel vihtlemas. Saare nimes “Yoni” viitab ürgsele loovale algele ja viljakusele. Räägitakse, et saare muld on soe isegi sügistalviste hallaööde ajal ning sealsed lilled lõhnavad uimastavalt ka siis, kui mujal on õitseaeg ammu möödas.
See on saar, kus aeg peatub ja kus looduse rütm on kooskõlas elu alguse endaga. Yonissaart peetakse Lingavere naisenergia keskpunktiks – kui järv ise sümboliseerib kaitset ja kangelaslikkust, siis saar selle rüpes on hoidmise, pehmuse ja uue elu allikas.
Lingavere on midagi palju enamat kui punkt kaardil. See on sümbol sellest, kuidas meesenergia loob turvalise ruumi, et selle rüpes saaks õitseda naisenergia õrnus, loomaks ruumist kodu. See on maa, mis on sündinud valguse võidust pimeduse üle, kuid leidnud oma lõpliku rahu ja ilu pühitsetud järves ning selle salapäraselt saare rüpes.
Täna paikneb Lingavere järve keskel asuval Yonissaarel pea inimesesuurune Shivalinga, mis samuti sümboliseerib nais-ja meesenergia ühendust ja tasakaalu, viljakust, valgust ja tarkust. Rahvasuu omistab Shivalingale ka imettegevat jõudu seksuaalenergia äratamisel, sublimeerimisel ja seeläbi kirgastumisel. Efekti saavutamiseks tuleb täiskuuööl koos kaaslasega alasti saarele ujuda ja lingaga mediteerides kaaslasega ühte sulada.
“Teadmine on köidik.”
